Eesti Lennundusmuuseumi, Eesti Õhuväe ja Eesti Lennuakadeemia koostööna toimusid järjekordsed Eesti Lennupäevad

8. ja 9. juunil 2024 korraldati koostöös Eesti Lennundusmuuseumi, Eesti Õhuväe ja Eesti Lennuakadeemiaga järjekordsed Eesti Lennupäevad.

Lennupäevade programm tõotas tulla, sarnaselt eelnevate aastatega , mitmekesine, haarav ja mürarikas. Meie ideaalsoov on olnud ja on jätkuvalt koondada nendel päevadel suures osas kõik persoonid ja institutsioonid, kellel on puutumus Eestis lennundusvaldkonnaga. Populariseerida lennundust ning luua huvitatutele võimalused suhtlemiseks ja mõttevahetusteks.

Ühelt poolt on Eesti Lennupäevad laiapõhjaline regionaalpoliitiline sündmus (lootusega liigutada eesotsas ametnike, poliitikute ja lennundusjuhtidega rahvamasse Lõuna Eestisse) , teisalt katse näidata eesti rahvale mis on lennunduses uudist, millised ringkonnad ja institutsioonid on lennundusega seotud  jne. Tavapäraselt, eriti tänase sõjaga Euroopas, on olnud eesmärgiks ka tutvustada meie ja meie  liitlaste kaitsevõimet. Esmakordselt oli kohal inglaste käsutuses olev roomikvariandina mitmikraketiheitja (MLRS).

Sellel aastal oli lisaeesmärgiks Eesti Õhuväe 105. aastapäeva tähistamine. Sellele tähtpäevale koostas ja ehitas Lennundusmuuseum suuremahulise püsinäituse „Helikopterid Robinson R44 ja piloodid 22 aastat Eesti Õhuväes“. Kahjuks peab tõdema, et sellega muutub ajalooks ka Eesti Kaitseväe üks valdkond, kuna Kaitsevägi on otsustanud loobuda helikopterivõimekusest. Kõrvaltvaatajana tundub selline otsus sobimatu 21. sajandisse, aga nagu öeldakse – kõrgelt näeb kaugemale!

Lennupäevadele eelnes 6. juunil suur rahvusvaheline sündmus – tähistati ajaloo suurima dessandi – Normandia dessandi (D-Day) alguse 80. aastapäeva. Selleks puhuks on Lennundusmuuseum koostanud suure püsinäituse – D-Day ja lennundus II Maailmasõjas.

Lennupäevade korraldajatele kujunes programmi läbiviimine erakordselt komplitseerituks. Ilmaprognoos ei ennustanud head – hoovihmad jne. Ilmaprognoos oli tõenäoselt peapõhjus, miks lennupäevade külastajaid oli eelmise aastaga võrreldes kolmandiku võrra vähem. Pole halba heata – hoovihmad aitasid varjata lennuprogrammi hõredust.

Näiteks laupäevasel päeval ei saanud kohal lennata Scandinavian Airshow. See eest olid nad viie lennukiga kohal pühapäeval, seekord siis tiivatüdruktega.

NATO turvelennukid ütlesid viimasel minutil ära. Eesti lennupäevade oodatud esineja Jurgis Kairysel olid terviseprobleemid, Piirivalve Lennusalga kopteri meeskond haigestus jne. jne.

Olukorra päästis Õhuväe operatiivne tegutsemine – Lennupäevadele saabusid Eesti Õhuväe kutsel Leedu Õhuväe kopter Mi-8 ja Läti Õhuväe An-2. Reaktiivlennukite lünka aitas täita AS  Aerohoolduse reaktiiv-õppelennuk L-39, mida piloteeris läbi vihmapilvede Mati Sikk.

Õhuvägi tõi kohale Otepää radarijaamast  mobiilse moodsa kaugjälgimisradari  ja Ämarist „viimase sõna peal“ võimsa lennuvälja päästeauto. Kohal oli Õhuväe tänane juhtkond, keda toetas suurem osa endiseid Õhuväe ülemaid.

Esimest korda osales Eesti Lennupäevadel oma boksiga Eesti Lennundusklaster. Küll tagasihoidlikult – mõned klastri liikmeid tutvustasid videod ja SkyCorp vesinikudrooni.

Maapealne tegelaskond oli tavapäraselt kohal. Nii Eesti Lennuakadeemia, Magnetic MRO, Transpordiamet, Keskkonnateenistus. Ka Lennundusmuuseumi ekspositsioon oli üle vuntsitud. Noort inseneeriat esindas Solaride päikeseauto. Rahvas sai söödetud, joodetud ja lapsed mängitud.

Üks on kindel – korraldusmeeskond, Liis Kuusiku juhtimisel, sai lennupäevade korraldusega tavapäraselt hästi hakkama.

Mati Meos

Eesti Lennundusmuuseum