Kõik uudised
30 aprill 2021
autor: Laura Käis
Jaga seda artiklit:

202X: Lennujaama Odüsseia – see ei ole tulevikuunistus!

Annaliisa Raidjõe
Auve Tech

Terve pere veel magab, hiilin vaikselt ukseni, kus eelmisel õhtul pakitud kohver mind juba ootamas on. Liigun ettevaatlikult, et minu varajaste käikude pärast keegi unetunde kaotama ei peaks ning vaid paari näpuliigutusega on isesõitev minibuss minu maja ees. Haaran kohvri ja ruttan bussile, tee peal lukustan veelapp-i kaudu koduukse ning sisestan sihtkoha. Sõit kulgeb kui linnutiivul, säästes mind varastel hommikutundidel raske kohvriga tänavatel kondamast. Jõuan veel napilt online check-ini lõpetatud ja juba ongi buss mind rongipeatusesse toimetanud. Hüppan seejärel kiirelt rongile ning järgmiseks peatuseks on Ülemiste City.

Ja seal samas on ta jälle! See sama pisike isesõitev buss, mis oleks justkui minu nupuvajutuse peale siia teleporteerunud, minu muretu ja sujuva teekonna lennujaama jõudmiseks omale südameasjaks võtnuna. Bussi ekraan kuvab mulle juhised, mis nutika näotuvastustehnoloogia abil minu isiku kindlaks teevad. Seejärel prindib süsteem välja lipiku, mille kinnitan hoolikalt oma kohvri külge ning rohkem ma oma pagasi pärast muretsema ei pea. Lennujaama väravatest sisse sõites soovib buss mulle imelist reisi ning kannab omaltpoolt hoolt selle eest, et pagas jõuaks õigel ajal õigesse kohta.

Kekslen kergel sammul läbi lennujaama väravate. Turvakontroll võtab vaid sekundi ja avab uksed justkui teise reaalsusesse. Esmapilgul ei saa isegi aru, kas tegu on botaanikaaia või lennujaamaga. Ausalt öeldes, kui ma poleks just läbi turvaväravate tulnud, siis ei saakski kindel olla, samas vaevalt, et botaanikaaias selliseid turvameetmeid rakendataks, kuid jumal seda teab! Mind ümbritseb rohelus!

Läbi lummava roheluse akna poole piiludes, näen kaugemal üht lennukit õhku tõusmas. Kas mäletate seda müratuhinat, mis kaasneb lennukite startimisega? Mina enam ei mäleta – kõik on ju elektriline ja nii vaikne! Jälgin põnevusega, kuidas ilma juhtideta väikesed minibussid, päiksepaneelid katusel helkimas, lennukite ja pagasiruumi vahel toimetavad ning töötajaid terminalide vahel transpordivad. Droonid sumisevad kui tegusad töömesilastena õhuruumis ringi ning skaneerivad lennukiteni liikuvat pagasit. Angaaride vaheline liiklus ja turvakontroll pole kunagi nii selge ja reguleeritud tundunud. Isiklikult tunnen ennast palju kindlamalt, vaadates kurnatud tööjõu asemel seda kindla kodeeringuga masinvärki, mida aina arenev tehnoloogia meile võimaldab.

Kõik töötab kui kellavärk. Välja arvatud mina, kes ma oma vanadele harjumustele kohaselt, kaks tundi varem lennujaama jõudsin ning kiire pilk kellale näitab, et mul on täpselt tund ja 55 minutit oma lennu väljumiseni aega. Mis seal siis ikka, jäigi kodus hommikukohv joomata.

Istun roheliste taimede vahele maha ning valin käetoe sisse paigutatud ekraanilt omale sobiva kohvijoogi. Vaid silmapilk läheb mööda ja juba veereb minuni toimekas kohvirobot, kes tellimusi laiali jagab. Esimesi sõõme nautides jääb mu pilk kohvikuala kõrval asuvale jõusaalile, kus üks samamoodi hommikust väljumist ootav kaasmaalane tuhinal trenni vuhab teha. Tundub hommikuinimene, ega igaühele kell kuus hommikul sellist energiat pole antud, et statsionaarse trenažööriga 40km/h viitsiks uhada. Jälgin huviga kuidas see sama kohvirobot, tänu kellele oma lattet naudin, ennast trenažööri taga laadimas käib ning rattasõidust tuleva energiaga oma akusid laeb. Hommikuse rattasõitja energia vastutab otseselt järgmise unise ärkaja hommikukohvi eest – kui vahva!

Ootamatult kõlab valjuhääldist kutse minu väljumisele, olin siin roheluses ennast täielikult oma mõtetesse kaotanud. Õnneks on aga Tallinna Lennujaamas kõik käe jala kõrval ning vajalik värav vaid paari kiirema sammu kaugusel.

Lennuki pardal kuvab istme külge kinnitatud ekraan mulle terve eesootava reisiteekonna. Enne kui jõuan ise oma ühendlennu pärast muretsema hakata, kuvab nutiekraan mulle võimaluse vaid nupuvajutuse teel lennuki vastu tellida personaalse autonoomse sõiduki, kes mind järgmise vajaliku väravani toimetaks. Kuna mõte võõras lennujaamas ekslemisest ning õigeks ajaks järgmise vajaliku väravani jõudmisest tekitavad minu jaoks täiesti ebavajalikku stressi ja pinget, siis võtan pakkumise heal meelel vastu. Nii saan rahus sulgeda silmad ja nautida lendu – teades, et minu eest kantakse head hoolt.

Kõik see võib tunduda veidi ulmeline, kuid ei pea jääma vaid kaugeks tulevikuunistuseks, need võimalused on meil olemas juba kohe ja praegu – kas Sina oled muutusteks valmis?

Jaga seda artiklit: